30 päeva blogimist – sotsiaalmeedia vs päriselu

Ma loodan, et te ei ole pidanud kogema välja väänatud hüppeliigest, kuna see on lihtsalt õudne. Eriti kurb on see, et tantsimas ei saa käia 😦

Päev 18 – sotsiaalmeedia vs päriselu

See on tänapäeva maailmas üpris asjakohane teema.

Pean ütlema, et mina olen (eriti viimasel ajal) sotsiaalmeedias mina ise. Ma ei tõmba ette mingit maski, et varjata “tõelist mind”. Pole vaja olnud.

Tegelikult, üks asi on küll, aga kindlasti pole ma ainus. Nimelt võin ma neti teel kellegagi suhelda üli vabalt, ise vestlust alustada ja mida iganes, aga päriselus olen ma suhteliselt (appi kui raske siia õiget sõna mõelda on!!)… häbelik? Nagu, ma võin ilusti rääkida ja värki, aga vähemalt alguses tunnen ma end paaniliselt. Peas tiksub häirekellake, mis korrutab, et ma teen endal margi täis, kuigi ma käitun ja räägin tegelikult täiesti normaalselt. Seega ärge imestage, kui me oleme netis suhelnud ja siis päriselt kohtume 😀

Ahjaa, üks (seekord ausalt üks) asi veel. Nimelt olete ehk märganud, et ma ei ropenda siin blogis. Vajadusel panen tärne või midagi. Päriselus ma siiski ropendan. Ja mitte väga vähe. Ei, ma ei arva, et see oleks mingi lahe asi mida teha, aga jah, ma arvan, et sellega saab mõnda mõtet paremini edasi anda. Mis see põhjus siis võib olla? Ma ei teagi. Võib-olla see, et on parem, kui mu nimi ja netis ropendamine otseselt seotud pole? Võib-olla see, et osad mu täiskasvanud tuttavad on seda siin lugenud? Ma ei tea, lihtsalt sai selline otsus vastu võetud.

Üldiselt mul pole väga probleemi mina ise olemisega. Panen vabalt üles pildi, mis minu arust annab edasi ägedat emotsiooni/mälestust, aga ma ei näe välja nagu Eesti tippmodell. Sest ma ei ole tippmodell. Õigupoolest panen ma üles pilte, sest mulle meeldivad need. Kui mulle meeldiks pilt, kus ma näitan kellelegi (või siis niisama) keskmist sõrme, siis ma ilmselt paneks selle üles.

Viimasel ajal on aina rohkem hakanud juhtuma seda, et mul tuleb pähe üks hea caption ja ma postitangi pildi, et seda kasutada. Probleemseks osutub enamasti see, et kui on pealkiri, pole pilti, aga kui on pilt, pole pealkirja.

Ma ei saa öelda, et ma kadestaks neid pealtnäha ideaalseid “instatšikke”. Mina hindan ausust ja samastatavust.

Räägi kaasa: milline oled sina sotsiaalmeedias? Milline päriselus?

Kohtumiseni!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s