30 päeva blogimist – õpetajate päev

Juba teist korda on mul võimalus teile, kes te seda imelist tööd teete, soovida ilusat õpetajate päeva! Ka peale tänast päeva on mu soov õpetajaks saada endiselt suur, aga sellest veidi hiljem.

Päev 12 – õpetajate päev

Täna oligi see õnnis päev, kui minul ja minu klassil oli võimalus “mängida” õpetajaid ja selle tööga lähemalt tutvuda.

Hommikul oli ikka üpris uhke tunne sirge seljaga õpetajate toa uksest sisse marssida. Seadsime end mõnusalt sisse, õnnitlesime klassijuhatajat ja oligi aeg kontsade klõbisedes ja närvide pinguldudes tundi minna.

Minu hoole alla oli usaldatud 1. klass 🙂 Tunni alguses me tutvusime ja rääkisime veidi niisama. Siis aga tuli alustada tegeliku õppetööga ja lugeda aabitsast lühijutte. Pisikesed tutvustasid mulle aabitsategelaste nimesid ja tahtsid üllatavalt usinalt lugeda. Lasin neil ka veidi tahvlile kirjutada ja loovtööde vihikusse joonistada. Superandekad lapsed, pean ütlema! Muidugi mõista – nad ei ole selle va koolieluga päris harjunud ja nii ikka juhtus, et ühe silmapilgu jooksul olid kõik lapsed püsti, uudistasid kaaslaste töid ja rääkisid. Õnneks oli nende istumasaamine füüsikast lihtsam ja kõik mis on füüsikast lihtsam, on tehtav.

Ja siis päeva esimene lõbusam seik:

Selgitasin neile täishäälikuühendit. Ainuke sõna, mis mulle pähe tuli, oli pael (oeh, oleksin pidanud aimama 😀 ) ja nii kui ma selle tahvlile kirjutasin, kõlas tagareast vaikne poisihääl: “Sa nii f*king nummi, kui sa naer…” Ma keerasin ringi, kogusin oma vaoshoituse riismed kokku ja hüüatasin läbi naeru, et rohkem ei tohi laulda 😀

Teine tund oli matemaatika. MIKS on 1. klassi töövihikus ülesanne, millest MINA 5 minutit aru ei saanud?! Sõna otseses mõttes lugesin ülesannet ja vaatasin sama tühjal pilgul edasi. Õnneks lõpuks jõudis kohale ja sain lapsi edasi juhendada. Nad on üllatavalt kiired ja kaks lehekülge said tehtud nagu nalja. Panin nad siis numbreid kirjutama. Üks väike tüdruk on mu ema sõbranna tütar. Nii ta siis küsiski, et kas minu ema on tema ema kunagi hoidnud. Vastasin jah. Ja siis kõlas üle klassi: “See TÄDI, kes meid täna õpetab! Tema ema on minu ema hoidnud!” Mu lõug vajus põrandale, sest mis mõttes tädi?! Lõug kokku rullitud, tuli naergi peale.

Kuna neil oli ENDISELT väga palju aega, otsustasin ma nendega toolimängu mängida. Ettevalmistamiseks kulus alla 10 minuti ja selle ajaga astus mu klassiuksest sisse täpselt 8 inimest. Umbes viienda juures käratasin ma, et kas uksele tuleb keelumärk riputada või. Kuna mina olin ka direktor, pöörduti minu poole korra ka tõsise murega, niiet ma pidin klassist lahkuma. Üsna naljakas oli vaadata, et poisid, kes muidu kõigile ja kõigele vastu hakkasid, minu käratuste peale end toolidelt püsti said ja oma klassi poole minekut tegid 😀

Ahjaa, toolimäng! Sellest ei tulnud suuremat välja, kuna tüdruk, kes esimesena välja pidi langema, keeldus seda tegemast ja taidlemise peale saigi tund lõpuks läbi.

Järgmise tunni alguses viis see tüdruk mu peaaegu ataki äärele. Läksin klassi, kus oli 6 last. Selge – üks puudu. Seesama tüdruk. Ütlesin, et ülejäänud istuksid ja läksin koridori teda otsima. Olin ausalt öeldes üpris mures. Siis aga hõikas üks poiss, et ta on klassis. Oli vaeseke end suures kurbusest õpetaja laua ja seina vahele peitnud. Tõin ta ikka ilusti sealt välja ja võisime kunstiga alustada.

Minu ülesanne neile oli juba varem hoolikalt ette valmistatud. Nimelt lasin ma igaühel joonistada pildi oma klassijuhatajast ja kirjutada sinna juurde ilusaid sõnu, millega ma neid pisut aitasin. Lõpuks panin ma need kõik kiirköitja vahele ja sellest sai raamat. Kaane olin ma juba ise valmis teinud 🙂 Üheskoos andsime selle õpetajale üle ja mulle näis, et ta on minuga ühel nõul – tema klassis õpivad superhead joonistajad!

Siis oligi lõpuks aeg viimaseks tunniks nende armsate mudilastega. Sain neile anda muusikat. Mina lubasin neil kitarri proovida ja nemad kasutasid seda võimalust agaralt ära! Tähtede laul, nagu selgus, on neil igatahes väga selge 😀

Oeh, isegi kuigi vahepeal oli veidi keeruline ja mu jalad valutasid, oli see üks imetore päev ja praegu ei ole mu soov õpetajaks saada veel kuhugi kadunud!

Räägi kaasa: kuidas möödus sinu kõigi aegade toredaim õpetajate päev?

Kohtumiseni!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s