Me võtme lastelt lapsepõlve

Mina, 15- aastane neiu, võin käsi südamel öelda, et meie põlvkond on üks viimaseid, kes oskas südamest rõõmustada venna vana Nokia üle. Et asi veel parem oleks, siis minu omast oli veel rulaga ka üle sõidetud.

Nüüd aga kipuvad laste ninad krimpsu minema ka siis, kui neile kasutatud nutitelefoni pakkuda (loomulikult on erandeid!).

Niimoodi ongi kätte jõudnud aeg, mil kasvõi minu klass, kes oma viis aastat vahetunde koridoris jooksmisele ja mängimisele kulutas, peab mõrult ohates vaatama esimese klassi lapsi, kes oma nutitelefonidega rivis istuvad ja samuti mängivad. Aga virtuaalmaailmas.

Väike ülevaade minu telefonide ajaloost:

Mina sain oma esimese telefoni umbes viieaastaselt. Jah, see on varem, kui paljud tänasedki lapsed. Aga mina olen väiksest peale argipäevadel elanud vanaema juures ja selle telefoni abil saime me suhelda. Mainitud telefoniks on tõeline rariteet. Lotte pildiga Sony Ericsson. See töötas ja sobis minusugusele põngerjale hästi kuni ühel hetkel lõpetas kõlar töötamise ja peamine funktisoon – helistamine – kadus.

Sonyericson
Selline see kaunitar välja nägi // pilt: osta.ee

Peale seda elasin ma mõned aastad täitsa ilma telefonita. Kuna aga lähenema hakkas kooliminek, oli mingit sidevahendit siiski vaja. Niimoodi saigi minu järgmiseks telefoniks imeline Nokia 1110 (niimoodi väidab internet). Mingil hetkel (täpselt ei tea, kas enne või peale minu kätte sattumist) sõideti sellest ka rulaga üle. See aga kasutamist ei raskendanud, vaid niigi mitte-liiga-apetiitse välimusega kivile tekkisid uued kriimud.

Nokia
Oleks see päriselt ka selline välja näinud… // pilt: pinkishh.ga

Nagu paljude teistega, tekkisid sellega mõne aasta möödudes teatavad probleemid – helisemist ei olnud kuulda ja kui oli, siis hääl oli hirmus, aku eluiga vähenes ja üldse oli teine selline õnnetuke. Mina sain aru, et on aeg uueks telefoniks, aga vanemad olid kindlad, et ma saan sellegagi hakkama. Kuniks 2013 aasta jõuludeks sain ma oma esimese puutetundliku (mitte segi ajada nutikaga) telefoni!

Etteruttavalt – kuuel lapsel kümnest minu klassis oli see. Ja otseloomulikult oli selleks äärmiselt ihaldusväärne Lotte pildiga Samsung C3300! Oiii kui palju rõõmu see tõi! Puutetundlik telefon! Minul! See oli nagu uude maailma sattumine! Kuigi… Tegelikult oli see täpselt samasuguse sisuga nagu üks tüüpiline “rumal” telefon. Ainult nuppude asemel oli nüüd 2,4 tolline ekraan. Aga mõelda kui lahe! Mul oli 1,3 megapiksliga kaamera! Ma sain telefonist muusikat kuulata! Mul olid Lotte taustapildid ja helifailid! Ja see oli ka kõik. Mitte midagi rohkem. Aga ma olin 10, sõbrad! Ma olin seitsmendas taevas!

Lottetelefon
Ikooniline // pilt: spunk.ee

Selle telefoniga ei juhtunud midagi. Õigupoolest on ta siiani alles ja kasutuses. Lihtsalt enne 5. klassi minekut jäi see vanaks. Lotte ei olnud enam teemas. Ja nii soetasingi ma esimese telefoni oma raha eest. Muidugi tähendas see 18376x ratsionaalsemat otsust.

Väljavalituks osutus Samsung Galaxy Trend Plus. Valget värvi, lihtne ja esimene nutikas. Aa jaa! See oli esimene telefon, kuhu ma endale interneti sain! 10 gigabaiti, mida ma ka tundide kaupa videote vaatamisega ära ei raisanud. Olid ajad… Tegelikult oli see hea telefon – mul pole selle kohta ühtegi halba sõna öelda. Ilmselt oleks see mind veel aasta-paar teeninud, kui ei oleks ilmnenud väga suur probleem. Telefoni aku hakkas sõna otseses mõttes sekunditega tühjaks minema. Lihtsalt võisidki jälgida, kuidas protsent protsendi haaval kaob.

Trendplus
Nagu näha, sisaldas kõike, mida vaja // pilt: pood.telia.ee

See viiski punkti, kus ma olin sunnitud 7. klassi alguses uue telefoni ostma. Taaskord – valik oli väga põhjaliku eeltöö tulemus. No et hind ja sisu ikka balansis oleks.

Välja valisin märksa uhkema, aga ikka sama brändi (#android4life) esindaja – Samsung Galaxy J5 2016. Selle telefoniga olin ma kohe väga rahul. Ainult netti tundus see imelikult palju võtvat. Tegelikult see minuga väga kaua olla ei saanudki, sest ülimalt heaperemehelik nagu ma olen, suutsin selle kanuumatkal ära uputada… Kumbki puutenupp ei töötanud ja akuklemmid läksid üsna kuumaks. Juhhei! Ma olin seda telefoni omanud umbes 8 kuud.

J5
Ka suuruses toimus märgatav hüpe // pilt: 91mobiles.com

Nädal aega sain taaskord kasutada Lotte puutekat, seejärel ostsin endale uue vana telefoni. Mis mõttes? Ma ostsin endale uue J5, lihtsalt teist värvi. Põhjus lihtne – mul oli talle juba nii mõnigi korpus ostetud ja neist hakkas kahju.

Niisiis – nagu näha olen mina läbinud erinevaid telefonifaase. Tänastel lastel kipuvad enamasti vähemalt esimesed kolm tüüpi proovimata jääma, liigutakse kohe nutifonide juurde. Ja siis me imestame, kust tulevad need “Issi-issi, mitut dinosaurust sa näinud oled?” naljad.

Seda postitust ajendas mind kirjutama vaatepilt Tartu bussijaamas. Pingil istus umbes 6- aastane plika, kes ühe käega hoidis kaisukat ja teisega vaatas telefonist videot. Mul hakkas täitsa kurb kohe. Miks peavad väikeste laste mängud käima käsikäes telefoniga?

Üks hirmsamaid asju on see, kui väike laps hakkab vanemate järelvalveta YouTube videoid tegema. Kergelt õõvastav näide möödunud aastast. Väike tüdruk tegi meigivideot. Ta kandis ainult hommikumantlit ja aluspükse. Hommikumantel läks ühel hetkel eest täiesti lahti, aga neiuke ei lasnud end sellest häirida ja nii laadiski ta üles video, kus ta suure osa videost üsna alasti figureeris…

Palun, vanemad, jälgige mida teie laps sotsiaalmeedias teeb ja mida sinna üles laeb. Minu vanemad on näinud pilte, mida ma üles panen ja neil pole olnud põhjust midagi halba öelda. Nad teavad, et ma blogin (kuigi vist ei loe seda).

Räägi kaasa: kui vanalt said sina oma esimese telefoni? Mis telefon see oli?

Kohtumiseni!

 

Advertisements

2 thoughts on “Me võtme lastelt lapsepõlve

  1. Minu esimene telefon (kolmandas klassis vist) oli mingisugune uhke Nokia 3220 diskotelefon (vilkuvate tuledega https://www.youtube.com/watch?v=RGBmtiwXVks), kuhu mu ema kohe mulle telefonihelinaks salvestas kolmeaastase venna hüüde “Grete, sul on telefon!”. Mulle väga meeldis see telefon, aga kahjuks varastati see ujumisvõistluste ajal lukustatud kapist ära. Telefonihelinast oli kõige rohkem kahju.

    Järgmisena sain ma endale veits kõvema diskotelefoni Nokia 5130 (muusikatelefon, kõlar oli lausa kaasas). See tulenes muidugi sellest, et mu eelmine ära varastati ja kuidagi oli vaja vanematele helistada, et ma koolist ja trennist koju saaksin. Sellega olin ma ka täiesti rahul, sai kõvasti muusikat kuulata. Ja fun fact: Ma vaatasin selle telefoniga ka Step Up filmi ära, mille me sõbrannaga trenni ajaks kappi bluetoothi abil ühest telefonist teise saatma jätsime (ekraan on megasuur eksole).

    Siis aga tulid puutetundlikud, millele ma katgooriliselt vastu olin. No mina ei taha! Ja vanemad kinkisid mulle sünnipäevaks Sony Ericsson Xperia X8.. No ma ei ütleks, et ma vaimustuses oleks olnud. Ma vist tahtsin olla viimane inimene maamunal, kellel on veel nuppudega telefon. Aga uus telefon oli ka täitsa vapper, sai netis istuda öösiti salaja ja vetsupotid ja murutraktorid elas ka üle.

    Kui xperia vanaks ja liiga paksuks jäi, siis oli vaja vanematel mulle uus kinkida, jällegi mina seda ei soovinud, ma oleks vanaga hakkama saanud. Siis kingiti mulle oranž Nokia Lumia 630. Sellega sai natukene paremini netis istuda.

    Kui Nokial lõpetati messengeri toetamine, siis kinkis poiss-sõber mulle iPhone 5s’i. Täitsa okei on 😀

    Kokkuvõtteks, kui mulle poleks kogueag uusi telefone kingitud ja esimest poleks ära varastatud, siis ma vist näpiks siiamaani oma diskotuledega telefoni 😀

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s